my salvation, my, my
Tere sõbrad! Peaaegu kaks aastat on möödas, kui ma teiega viimati siin midagi jagasin.
Ega ma seda kohta siin nii väga tõsiselt ei võtagi, siis kui ainult tuju ja viitsimist on.
Aga vahepeal on palju toimunud. Uued väljakutsed, olukorrad, inimesed, sõbrad, kohad
ja noh, nii saab edasi minna. Ma enamasti kajastan teile siin viimase poole aasta sündmused.
Või jah, midagi sinna poole.
Täna on muidugi juba 24. juuni ja mul on jäänud täpselt 7 päeva vabadust enne väkke minemist.
Ilmselt see ka selline väike põhjuks vist miks ma siin olen, et kuidagi asjad aja teljel paika panna.
Jutustama hakkan ma siin väga segamini, enamasti liigun pigem ajas tagasi ning pigem
ikka proovi piltidest midagi välja lugeda kui üldse midagi... kui üldse midagi huvitab.
Just hiljuti käisime Eigide ja veel osade Rakverekatega väikesel aga väga toredal roadtripil.
Väga tore on ka tegelikult vähe öeldud. Samas ma väga ekstravagantseid sõnu ka ei tea.
Väga palju spontaanseid telkimisi ja Eigide jaoks piinlike hetki nende vanavanemate
juures, mis meile, kui kõrvaltvaatajatele palju nalja pakkusid. Usuvennad meil!
Lihtsalt vaadake neid sõbrakesi!
Ööbisime esimene öö Kalvi mõisa lähedal ranna ääres. Panime telgi püsti ja väga
mõnus oli, lõke ja sõbrad ja hea jutuajamine. Sõitsime veel Rakvere - Tartu - Võru,
hästi palju Haanja piirkonnas, Valkas olime ka ja teretasime isegi Lätit.
Oeh, ujuda saime ka ikka korralikult, vähemalt mina, ma kasutasin igat hetke ära.
Selle vahva seltskonnaga sõitsime üle 1200 km maha. Muidugi isa Grand Vojager oli suureks abiks.
Pean mainima, et niimoodi koos olles õpib nii mõndagi inimeste kohta. Ja ainult head.
Aitäh teile mu sõbrad, mulle oli see kosmilistes mõõtudes rõõmu ja osadust pakkuv aeg!
Piiblipäevad olid enne seda, oeh, ajas tagasi kirjutada on ikka keeruline.
Aga üleüldse, midagi minus muutus vahetult enne Rakvere piiblipäevi.
Ma olin äkitselt palju rohkem avatud inimestega suhtlema ja armastus, mis
on taevastes mõõtmetes tuli ise ootamatult kaasa.
See on arm ja kasvamine tarkusesse mis vist oma tööd teeb.
See pool aastat on üleüldse olnud võimas aeg. See, et ma EKA'st akadeemilise
puhkuse võtsin ja üleüldse asju rahulikulmalt tegema hakkasin avas nii palju
suurema akna minu ja Jumala suhtele.
Ma pole kunagi oma elus olnud nii avatud Jumalale kui ma praegu olen. Selline
taevad lahti periood on praegu ja ma tahan seda aega praegu ära kasutada, kuigi
ma usun, et see ei peaks olema periood, see on elu ja see peakski selline olema.
Palju on muidugi kaasa aidanud ka need väikesed õhtud Liidia juures,
see tarkuse ammutamine, igatsus Püha Vaimu järele ja osaduses kasvamine
on teinud minust mehe/inimese, kes ma täna olen. See on muidugi pikem
protsess aga see on ilus ja täis seiklusi protsess.
Vahelduseks, et perega käisime Kanaaridel vahepeal.
Seekord täpsemalt Fuerteventural. Elu oli ilus seal. Või noh pigem soe.
Olime muidugi neljakes ka ainult, see tegi vist otsustamised kergemaks.
Üleüldse on naljakas ikkagi tagasi vaadata.
Näha mida me oleme teinud ja kuhu ma täna olen jõudnud ning mingil
määral ma tunnen, et praegu on mul endal isiklikus elus saagi lõikamine.
Praegu on minu elus isiklik vilja lõikus. Seda ma näen ennekõike oma
isiklikus suhtes Jumalaga aga ka meeletus ülevoolavuses kuidas inimesed,
täpsemalt mu sõbrad, avanevad ning maskid langevad.
Need on pika igatsuse ja palve tulemus.
Ühine koostöö ja ühine igatsus näha Jumala kuningriiki meie endi keskel.
See on elu siin inimesed.
Vaadake neid, mu inimesed, need kellega saab elu teha.
Jah, John Mark Comer. You did it again!
Aga 'The People of the Future' seeria on võimas.
Ja Anete on nüüd jälle NY's. Siin üks tore mälestus päevast Kakumäe kandis.
Jah, mulle meeldib kogukond, ma armastan oma sõpru hulluks, sest nad
on lihtsalt need printsid ja printsessid, kes ükspäev pärivad koos Jumalaga
selle maa ja kes täna ja praegu muudavad maailma.
Mu palve on lihtsalt, et oh Jeesus, see on võimas aga tee veel midag uut,
ma tahan näha veel rohkem, ma tahan näha kuidas Sa nagu tuul tuled ja
teed uue tee läbi selle maa, kuidas kõik muutub jälle uueks!
Murra mu süda, et ma jälle ja jälle leiaksin sind enda ees.
Jah, ainult sinu.
Lihsalt uskumatu kui palju ma teid sõbrad armastan. Juba liiga veider onju.
Aga uskumatu. Inimesed on nii võrratud. Neis on nii palju mida ma veel
ei tea, midagi mis muudab mu elu. Igas ühes neis on Jeesus osa sinust.
Ma tahan neid aardeid leida veel ja veel.
Nii naljakas, kõik maine muutub nii... maiseks kui ma veedan neid hetki
koos sinuga nendest tarkuse aedades jalutades. Kõik mis on kurb lihtsalt
kaob ja sa lood uue spektri mu ellu. Sa tood rõõmu ja oskuse vaadata elu
läbi sinu silmade. Sa avad oma sõna ja sa muudad selle elavaks. Oh sa!
Väike hirm on ikka alati, et mis see uus hooaeg mu ellu toob, ma tean, et
olukorrad mis tulevad ei saa olema kerged aga Sinu ligiolu kasvab igas situatsioonis
aina suuremaks ja võimsamaks. Sa ehid mind oma rüüga ja asetad mõõga ja kilbi
mu kätte. Sa teed kõik uueks, sa teed elu!
